Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, “Vironia” osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama?

Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid :

kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid;
tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone;
peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust;
olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii:
Sinine – väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks;
Must – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;
Valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Esimene avalik sini-must-valgete värvide demonstratsioon leidis aset Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, mil “Vironia” osakonna tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sini-must-valget värvimütsi, sõites voorimehel läbi Tartu kesklinna. Kuna ametlik kinnitus “Vironia” osakonna tegevusele puudus (seega ka värvide avaliku kandmise õigus), ei jäänud selline käitumine tähelepanuta. Üsna pea olid A. Mõtust jälitamas saksa korporatsioonide esindajad, kes sundisid A. Mõtuse voorimehe peatuma. Tekkinud rüseluses haarati A. Mõtusel värvitekkel peast ning viidi võidusaagina ühe korporatsiooni korterisse, kus tallati jalge alla.
Kirjeldatud sündmusega omandasid sini-must-valged värvid võitlusvärvide oreooli ja tähenduse. Intsidendi ühe tagajärjena ei kanna Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tänaseni igapäevaselt ning avalikult sini-must-valgeid värve, vaid ainult erakorralistel puhkudel: pidupäevadel, Seltsi liikmete matustel.

Esimese sini-must-valge lipu valmistamise mõtte algataja ning selle peamine teostaja oli dr. Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann.

 

1884. a. maikuu teiseks pooleks oli lipp valmis. Esimese sini-must-valge lipu p ü h i t s e m i n e otsustati EÜSis teoks teha 3.-5. juunini 1884. aastal Otepää koguduse õpetaja, Seltsi vilistlase Burchard Sperrlingki kutsel korraldataval väljasõidul. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul kella kümne paiku. Sõit toimus suurel kaheksa- hobuselisel kollasel toolvankril, kuhu mahtusid lisaks kahele kutsarile ka kõik selle hetke Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed – 16 üliõpilast ja 6 vilistlast. Uus ja ilus sini-must-valge lipp oli esialgu peidetult vankris. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat, päästeti lipp varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sini-must-valge lipu esimene avalik esitlus.

Lipu pidulik pühitsemine toimus 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sini-must-valgele lipule veel elu-ega avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama.

Eelmise sajandi lõpul võis sini-must-valge lipu avalik demonstreerimine toimuda siiski ainult Tartus. 1896. aastal Tallinnas peetud VI laulupeol sundisid võimud koheselt eemaldama sini-must-valged lipud, samuti polnud peo juhtidel lubatud kanda sini-must-valgeid särpe, vaid tuli piirduda “riigivärvidega”.

 

20. sajandi esimesel aastakümnel süvenes ja levis sini-must-valge rahvuslik tähendus enam, kuid nüüd astus võõra võimu survele vastu juba teadlik eestlane, kelle südames olid värvid võitnud oma kindla koha. 1. novembril 1905. aastal Tartus toimunud suures rongkäigus oli ajalooline sini-must-valge lipp igatahes väljas ning tal oli kindlalt väljakujunenud rahvuslipu tähendus.Seetõttu ei tunnustanud võimud veel sini-must-valget lippu täielikult. Endiselt tehti takistusi lipu avalikule demonstreerimisele: 1910. a. VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati ” Estonia ” seltsi maja katusele sini-must-valge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonnaülevaatajat.

Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse võõrvõimust vabanemiseks ning iseseisvuse saavutamiseks. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos 1917. ja 1918. aasta. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917. aastal toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sini-must-valgeid lippe, mis olid tunnistajate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks.

 

24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja esimene iseseisvuse põhidokument – Eesti Maapäeva Vanematenõukogu “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Peagi alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918. aastal tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. Kuigi antud Ajutise Valitsuse otsust ei leidu tolleaegsetes “Riigi Teatajates”, tuleb seda otsust hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseerimist. See oli sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega.

Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sini-must-valge lipp 12. detsembril 1918. aastal Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskajaks oli tookordne koolipoiss Kaarel Uusma koos kahe kaaslasega (esimene Toompea lossi komandant leitnant Oskar Siiak ja kaugsõidukapten Karl Kriisk).

Peale pikki arutelusid kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922. aastal sini-must-valgele lipule seadusandlikul teel r i i g i l i p u staatuse. “Riigilipu seaduse” esitajaks Riigikogus oli redaktsioonikomisjoni aruandja Karl Ast ning seadus võeti vastu vaidlusteta. Seaduse tekst oli järgmine :
“Riigilipu seadus.

§1.Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine) -must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11.
Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105×165 sentimeetrit.

§2.Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel – riigivapp.

§3.Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus”.

Üheks suuremaks pidulikuks sündmuseks I Eesti Vabariigi ajal kujunes sini-must-valge lipu sissepühitsemise 50. a. juubeli tähistamine Tartus ja Otepääl 2. ja 3. juunil 1934. aastal. Pidustuste haripunktiks kujunes Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt 3. juunil korraldatud väljasõit Otepääle.

Keskseks sündmuseks lipu 50. aasta juubeli tähistamisel oli kavandatud esimese sini-must-valge lipu pühitsemistalituse meenutamiseks Otepää kiriku seinale paigaldatud mälestustahvlite avamine. Mälestustahvlid valmistas kunstnik V. Melnik. Esimene bareljeef, mis asus kiriku peasissekäigust vasakul, kujutas lipule tõotuse andmist 1884. aastal. Teine bareljeef, mis asus kiriku peasissekäigust paremal, kujutas saabunud vabaduse ning ülesehitsva töö sümbolina eesti perekonda, kes õnnelikult sammub sini-must-valge lipu all oma eluteed. Tahvlil oli tekst, mis võetud Gustav Suitsu luuletusest “Tõsta lipp”. Mälestustahvlid pühitsesid prof. H. B. Rahamägi ning õpetaja O. Lauri.

Eesti Vabariigi rahuliku elu ja arengu katkestasid juunisündmused 1940.aastal. Muu hulgas kõrvaldati 21. juunil 1940. aastal sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornist Toompeal. Kuid järgmisel hommikul, s.o. 22. juunil, lehvis sini-must-valge lipp siiski taas omal kohal. Lõplikult kõrvaldati see sealt Eesti NSV moodustamise ning Nõukogude Liitu inkorporeerimisega 6. augustil 1940. aastal.

Jälle olid sini-must-valged värvid Eesti avalikust elust kadunud. Kuid trikoloor jäi kindlalt ja kustumatult eesti rahva hinge ning südamesse. Sini-must-valgeid värve peideti ja hoiti salajastes peidupaikades, nende värvide nimel anti tõotusi, et võidelda ja vastu pidada. Sini-must-valgel polnud küll enam mingisugust eluõigust, ent ta elas edasi – Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, Läänes võis ta aga lehvida vabalt.

Peale Nõukogude Liitu inkorporeerimist algas nõukogude võimu poolt ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud sini-must-valged värvid. Vastupidi – lipu hoidjaid ja demonstreerijaid ootas ees kindel arreteerimine, mõnel juhul lõppes see koguni mahalaskmisega.

Saksa okupatsiooni algusega 1941. a. suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid mitmetel puhkudel oli sini-must-valge kasutamine siiski keelatud: rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna.

Veel korra, 21. septembril 1944. a., sai sini-must-valge lipp lehvida Pika Hermanni tornis, siis saabus värvikolmikule Eestis pikk, pilkane öö. Välismaal elas Eesti lipp avalikult siiski edasi.

Peale esimese sini-must-valge lipu pühitsemise 50. aastapäeva tähistamist 1934. aastal, anti ajalooline lipp EÜSi poolt Eesti Rahva Muuseumi hoiule, kuna seal suudeti lipule tagada paremad hoiutingimused.

 

1940. aastal keelustas nõukogude võim EÜSi tegevuse. Seltsi eestseisuse liikmed otsustasid päästa rahvale nii tähtsa lipu. 1940. a. augustis vahetati originaallipp ERMi varakambris duplikaadi vastu ning Seltsi esimehe Karl Auna eestvõttel maeti ajalooline lipp Viljandis maa sisse.

Kartusest, et lipp pole piisavalt niiskuskindla kasti sees, toodi see 1942. a. juulis peidupaigast välja. Algul kavatseti ajalooline lipp muuseumi tagasi viia, kuid siiski otsustati ära oodata selleks sobivam aeg.

 

27. juulil 1943. aastal peitis Karl Aun piisavalt turvaliselt pakitud ajaloolise lipu koos muude EÜSi reliikviatega oma Põhja-Tartumaal, Kõola külas asuvasse Läänemardi tallu. 1944. aasta sügisel lahkus K. Aun kodumaalt. Algselt teadis lipu peidukohta peale tema veel ainult Aleksander Aun, tema isa. Igaks juhuks andis K. Aun lipu peidukohast andmeid paarile kaasvõitlejale EÜSist, tema isa aga näitas mõni aeg enne oma surma peidukohta kahele oma sugulasele. 1984. aastal teavitas K. Aun asjast veel nelja EÜSi vilistlast välismaal. Hiljem said lipu asukohast teada Karl Auna sugulased – perekond Korgid. 26. detsembril 1991. aastal võeti ajalooline sini-must-valge lipp oma peidupaigast Läänemardi talus välja. 24. veebruaril 1992. aastal anti reliikvia üle tema pärisomanikule – Eesti Üliõpilaste Seltsile. 23. märtsil 1992. aastal anti lipp EÜSi poolt restaureerimisele Eesti TA Arheoloogia Keskuse laboratooriumisse. Restaureerimistööd vältasid 5 kuud ning 14.septembril 1992 tagastati lipp EÜSi esindajatele.

Praegu asub ajalooline sini-must-valge lipp ERMi lipusaalis ja on kõigile nähtav. Avalikult eksponeeritakse teda ainult EÜSi üldkoosoleku loal ning Seltsile väga olulistel tähtpäevadel.

Tänaseks on sini-must-valged värvid Eesti elus taas oma kohale asunud. Värvide legaliseerimine ei tulnud lihtsalt. Avalöögi tegid jälle noored, kes julgesid 21. oktoobril 1987. aastal Võrus korraldada miitingu, kus lehvis sini-must-valge lipp.

Järgmisena ilmusid sini-must-valged värvid rahva ette 1988. a. aprillis Eesti Muinsuskaitse Seltsi viiendal kokkutulekul. Eriti märkimisväärne oli kokkutuleku lõpupäeval, 17. aprillil toimunud miiting Raadil. Siin toimus Eesti rahvusvärvide vabanemine mitmekümneaastasest täielikust rõhutusest. Samuti võib Muinsuskaitsepäevi pidada tähtsaiks laiemalt võetuna, kuna Eesti oli kogu totalitaarses süsteemis esimene, kus juleti välja tuua keelatud rahvussümbol – oma rahvuslipp.

Järgnesid Tartu X levimuusikapäevad, kus kõlas Alo Matiiseni viis isamaalaulu ning sini-must-valge lipp lehvis juba üsna julgelt.

Tõeline vabanemine saabus 1988.a. juunikuus. Nüüdseks oli raskuspunkt lippude väljatoomisel kandunud Tallinnasse – öölaulupidudel Lauluväljakul, Tallinna vanalinnapäevade mitmetel üritustel, 17.juunil Lauluväljakul toimunud suurmiitingul – kõikjal oli sini-must-valge lipp kohal, kandes endas sõnumit, mida viidi laiali üle Eesti.