Eesti Üliõpilaste Seltsi XX album (07.04.2020, 352 lk.)

Eesti Üliõpilaste Selts 150. aastapäeva puhul ilmub EÜSi XX album, milles on rohkelt EÜSi vilistlaste ja kaasvõitlejate artikleid, ilukirjanduslikke tekste ja ka kunstiteoste reproduktsioone.

Esimeses pooles – „Selts maailmas“ – räägitakse Seltsiga seotud teemadel, siiski loodetavasti nii, et see on huvitav ka lugejatele väljastpoolt.

Teine osa – „Maailm Seltsi ümber“ – räägib teemadest, mis seltsivendadele nende kutse- ja uurimistöö tõttu selgeks on saanud. Kahe osa vahele mahuvad nelja EÜSi kunstniku teoste reproduktsioonid. Muidugi leidub ka tavakohaseid kirjanduslikke vahepalu ja teost ilmestavad fotod Seltsist.

Albumi esitluse otseülekanne on järelvaadatav Seltsi Youtube kanalil: https://youtu.be/ym2XW2nHxgw

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XIX (2009. aastal, 142 lk.)

EÜS-i XIX Albumi eesmärgiks on arutleda Seltsi põhimõtetest lähtudes esseistlikus vormis organisatsiooni arengu üle 21. sajandil. Sellisena, põhimõtteid peamiselt hõlmavana on see teos kindlasti väärikaks kompvekiks EÜS-i sisemistele ja välistele analüütikutele, mis korraga võimaldab terviklikku tagasi- ja edasivaadet Seltsi loole.

Album ilmus sini-must-valge lipu 125. aastapäevaks.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT või alla laadida SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVIII (2000. aastal, 153 lk.)

2000. aastal ilmunud Seltsi XVIII albumi teemaks on Eesti ja EÜS mööduval ja tuleval sajandil. Album sisaldab kaheksateist artiklit-esseed ja ühe luuletuse.

Avaloos arutleb vil! Andres Andresen Selts olemise üle 2000. aastal, järgnevad artiklid vil! Toomas Grossilt ja vil! Andrei Hvostovilt, kes mõlemad käsitlevad rahvas ja rahvus olemise asjaolusid, üks etnoloogina, teine ajaloolasena.

Vil! Vello Ederma kirjutab lahti eestlaste lobby ajaloo Ameerika Ühendriikides,

vil! Sven Sakkov Eesti julgeolekust ja NATOst,

vil! Lauri Mälksoo Eestist rahvusvahelise õiguse subjektina 20. sajandil,

vil! Ilmar Raag massikultuurist kui Kalevipoja lauakoormast ning

vil! Kaarel Tarand võimalikest kasvuraskustest Eesti ja EÜSi näitel.

Albumi poolitab vil! Karl Martin Sinijärve luuletus “Päev Tartus, harv”, mis ilma esimeste Seltsi albumite luuletustele omase paatoseta, kuid asjaosalistele sellest hoolimata ürgarusaadaval moel kirjeldab Seltsis olemist, võttes arvesse otsesemaid ja kaudsemaid tähendusvarjundeid.

Järgneb vil! Matti Maasika lugu Seltsi tegelikkusest kahe maailmasõja vahel,

vil! Hain Rebas kirjutab üsna tõlkimatu mõiste Vergangenheitsbewältigung taga peituva tegevuse vajalikkusest Eestis,

vil! Jaak Akker on kujundanud tulevikuvisiooni Eestist aastal 2015,

vil! Reiu Tüür kirjutab kunstist ilma kriitikata – nelja lauluna Eesti Zeusile.

Vil! Margus Punabi artikkel on eugeenikast eile, täna ja homme,

vil! Vootele Hansen mõtiskleb luteri kiriku tuleviku üle Eestis,

vil! Priit Kogerman Eesti teadusest tuhandivahetusel,

vil! Jaan Tallinn kübermaailma arengusuundadest ja

vil! Marek Strandberg arutleb Eesti (tehnoloogiliste) arenguvõimaluste üle.

Albumi viimane lugu on vil! Andrus Kivirähult, ta kirjutab eesti Kaval-Antsust Nõukogude Liidus ja Euroopa Liidus. (Hiio, 2000)

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVII (1996. aastal, 148 lk.)

Eesti Üliõpilaste Seltsi XVII Album on esimene, mis 55 aasta järel jälle Eestis ilmus. Ühtlasi ilmus album Eesti Üliõpilaste Seltsi 125. juubeli järel. See on üheks põhjuseks, miks selles albumis on enam kui eelnenud kuueteistkümnes artikleid, mis käsitlevad Seltsi ajalugu, Seltsi väljaannete ajalugu ja Seltsi tänapäeva, mis tegelikult on samuti osa Seltsi ajaloost. Seltsi mineviku konkreetsemaid aspekte käsitlevad artiklid katavad peaaegu täielikult kogu EÜSi 125. aasta pikkuse ajaloo.

Vil! Mart Laar vaatleb lähemalt üht, seni varju jäänud probleemi Seltsi ajalookirjutuses, nimelt põlvkondadevahelist konflikti sajandivahetuse Seltsis, keskendudes seejuures Jakob Hurda ning Jaan Tõnissoni omavahelistele suhetele.

Auvil! Elmar Andersoni mälestused oma esimesest, 1918. aastast Seltsis on väärtuslikud juba ainult seetõttu, et need on kirja pandud aastal 1994.

Vil! Arti Hilpuse lühiuurimus, tegelikult Seltsi 124. aastapäevale pühendatud kõnekoosoleku ettekanne annab ülevaate aastatel 1919-1944 Tartu Ülikoolis immatrikuleeritud rohkem kui 1300 EÜSi liikme päritolust, koolidest, mille lõpetamise järel nad ülikooli astusid, erialavalikust ülikoolis jne. Võrreldes neid tulemusi tänapäeva Tartu EÜSi liikmete vastavate andmetega, torkab silma, et tänaseks on toonasest peamiselt Lõuna-Eesti maapoiste organisatsioonist saanud pea täielikult linnameeste selts. Loomulikult peegeldab see ühelt poolt 70 protsendini kasvanud linnarahvastiku osatähtsust tänapäeva Eestis, teiselt poolt aga tundub, et Eesti maa tähendus Eesti avalikus elus on 1941. ja 1949. aasta küüditamiste, kiire linnastumise ja viimase 50 aasta jooksul harrastatud kiirindustrialiseerimise tõttu praktiliselt olematuks muutunud — kajastab ju Seltsi liikmeskonna sotsiaalne koosseis alati piisavalt representatiivselt ka kogu eesti soost üliõpilaskonna sotsiaalset struktuuri.

Vil! Rudolf Kiviranna on kirjutanud ühe silmapaistvama eesti soost teoloogi ja kirikutegelase, Hugo Bernhard Rahamägi lühibiograafia, auvil! Artur Grönberg meenutab EÜSi tegevuse jätkamist 1944-45 aastal Rootsis ja avaldab 1945. aastal auvilistlaseks valitud Gustav Suitsu sel puhul peetud kõne. EÜSi 1944. aasta lõpuks Rootsi pääsenud vilistlaste ja kaasvõitlejate teeneks on, et tänapäeval ei vaidlusta keegi EÜSi auväärset staatust eesti vanima järjepideva organisatsioonina.

Vil! Nils B. Sachris meenutab enese liitumist Eestis põranda all tegutseva EÜSiga 1960. aastal ja seda, mida EÜSlased vaatamata põranda all olemisele siiski teha tohtisid ja tegelikult tegid. Ilma Eestisse jäänud (ja siin ellu jäänud) EÜSlaste ja nende traditsioonihoidmiseta poleks EÜSi taastamine Tartus 1988. aastal võib–olla võimalikki olnud. Autori muhe jutustamiselaad ei saa läbi ilma esmapilgul seoseta ja väga kaugele ulatuvate kõrvalepõigeteta, kuid selle võrra parema pildi saab lugeja Eesti elu nii mõnestki küljest viimasel viiekümnel aastal.

Vil! Tönu Parming annab põhjaliku ülevaate Eesti välisvõitluse ajaloost pärast Teist maailmasõda. Tema artikkel käsitleb selles albumis ainsana globaalsemat laadi sündmusi. Siiski oli ka EÜSi ja EÜSlaste osa selles võitluses väga oluline.

Ksv! Kaarel Tarandi lühiülevaade EÜSi tegevusest pärast Seltsi taastamist Tartus meenutab, kui raske oli tegelikult kõikjal mujal normaalseks peetava suhtlemis-, koosoleku- ja omavahelise läbikäimise kultuuriga harjumine isegi sellisel suhteliselt valitud seltskonnal nagu seda oli EÜSi Tartu coetus 1988/II. Seltsi kaasajast on ka vil! Raul Pettai artikkel, mis võrdleb EÜSi väliskoonduste ja Tartu EÜSi vanuselist koosseisu koos sellest tulenevate järeldustega.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XVI (1990. aastal, 174 lk.)

Paguluses koostatud ja ilmunud põhjalikud, kultuuriajaloolise väärtusega, suuremahulised ajaloo teosed on meie nooremale generatsioonile mitmel põhjusel raskesti loetavad, samuti puuduvad neist tagavarad, et saata kodumaal tegevust alustanud seltsivendadele. Seda arvestades on käesolevas Albumis püütud anda võimalikult kokkuvõtliku, n.ö. linnulennuline ülevaade Seltsi elust ja tegevusest 120 aasta kestel, kõikidel meile saatuse poolt osaks saanud murrangulistel perioodidel. Ülevaade on antud olulisematest tegevusaladest ja suundadest, meie siseelulisest arengust ja tegevusest, väljapoole suunatud üldrahvuslikust tegevusest ja 100. aastapäeva tähistavast hoogsast kirjanduslikust tegevusest. (Urm, 1990)

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XV (1970. aastal, 264 lk.)

Album XV ilmus Seltsi 100. juubeliks . Toimetajad Leo Urm ja Madis Üürike (tehniline toimetaja). Toimetuse kolleegium: Vello Mänd, Johannes Mühlberg ja Arnold Peets. Keeleline korrektor Margareta Kures.
Albumi esilehel on Seltsi auvilistlane Johan Kõpu (siis juba raskest haigusest märgitud), käsikirjutatud read tekstiga: “EÜS-ile 100-ks aastapäevaks. Kõikumata usk eesti rahva eluõigusesse iseseisva rahvana vabade rahvaste peres… Ühendada pillutatud rahva liikmed, säilitada eesti keel.” dets. 1969. Johan Kõpp.

Eesõnas märgib toimetaja, et kuna seekordne album ilmud Seltsi 100-ndaks aastapäevaks, siis erineb ta eelmise Albumite sisust, milledes Selts ei ole kõnelnud niiöelda enesest, vaid nende sisu on pühendatud meie rahvuskultuurilistele ja rahvuspoliitilistele probleemidele.

Selles käsitletakse kõigepealt Seltsi asutamise ajajärgu ajaloolist tausta. Edasi on selles käsitletud EÜS-i või õigemini Seltsi perest võrsunud meeste osa ja panust meie rahvuspoliitilises, rahvuskultuurilises ja riiklikus tegevuses. Selles osas on järgmised kirjutised:

H. Salu – “Eepos ja ajalugu”,

J. Tiitso – “Eesti poliitilise arengu põhijooni. Aeg enne iseseisvumist”,

E. Kirotari “EÜS ja Vabadussõda”,

E. Kirotar – “EÜS-lasi Eesti Vabariigi välisteenistuses”,

E. Nerep – “EÜS-lasi E. Vabariigi rahvaesindustes, valitsustes ja juhtivates riiklikes ametites”,

G. Ränk – “EÜS-i osa meie eeliseseisvusaegses kultuurielus”,

K. Veem – “EÜS-i osa kiriklikus elus”,

R. Antik – “EÜS ja ajakirjandus”,

H. Riomar – “Hõimusuhted”.

Albumi teine osa sisaldab kirjutisi meie tänapäeva ja tuleviku probleemidest järgnevalt:

A. Warma – “Maailma poliitiline pale tänapäeval ja mõeldav tuleviku areng”,

E. Krepp – “Mõningaid Eestisse puutuvaid välispoliitilisi akte”,

V. Vinkman – “Meie rahvusliku võitluse meetodeist ja edasistest ülesannetest”,

M. Mägi – “Akadeemilise haritlaskonna ülesannetest tänapäeval ja tulevikus”,

H. Valdsaar – “EÜS ja kaugem tulevik”,

J. Simonson – “Tähelepanu suunamine Eesti saatusele lugejakirjade kaudu”,

A. E. Wirma – “Tartu Ülikool ja üliõpilaste liitumised”,

A. Torma – “Paugulasprobleeme Londoni taustal”,

R. Kleitsman – “Mälestusi sanitaarala korraldusest Vabadussõjas ja iseseisvuse algaastail”,

L. Tiganik – “Alma Mater Tartuensis”,

K. Kook – “Mälestusi akadeemilise haritlaskonna lähendamise katseist”,

V. Vinkman – “Monoliitne teokraatia-kommunism imperialismi teenistuses”.

Ka see Album leiab meie ajakirjanduses väga hindavat vastuvõttu ja arvustust. Nii kirjutab “Teataja”(4.4.1970): “Artiklid Seltsist tulnud meeste panusest on kirjutatud sümpaatse tagasihoidlikkusega, ilma “juubelivaimustuseta””.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XIV (1965. aastal, 200 lk.)

Album XIV ilmus Seltsi 95. aastapäevaks. Toimetajaks oli Rein Taagapera ja keeleliseks korrektoriks A. Kurlents. Eessõnas mainib toimetaja, et “on üks teema, mida püütud teadlikult rõhutada eelnevas ja ka selles Albumis, informatsioon praegusest Eestist ja iseäranisti venestamise tegevusest”
Veidi pikemas eessõnas, kus toimetaja märgib A. Mõtuse sini-must-valge esmakordset väljaviimist ja selle porri tallamist balti parunite võsude poolt, ta jätkab: “Igatahes on kahetsetav, et eesti omast soost kommunistid parunipoegade tööd jätkasid. Poolas, Ungaris, pea kõikjal mujal on kommunistid rahvusvärve sallinud. Vene šovinistide mõjutusel suundusid eesti omad erinevaisse roopaisse, millest neil nüüd on raske väljuda.” – See on neile ka veel tänapäeval probleemiks rahva usalduse võitmisel!
Ligi paarkümmend kirjutisest-autoritest tuleks eriti nimetada:

vil! Aleksander Warma – “Ons Eesti Vabariigi õiguslik kontinuiteet kaitstav ja poliitiliselt vajalik”,

auvil! Gustav Ränk – “Sõna ja tegu”,

vil! Alfred Kurlents – “Nõukogude Eesti kirjanduse muutlik pale”,

vil! Teodor Künnapas – “Tartu Riiklik Ülikool”,

auvil! Artur Taska – “Enesemääramisõigusest rahvusmõrvani …”.

Autoriteks on veel auvil! Aadu Lüüs, Oskar Mänd, vil!! Herbert Valdsaar, Egon V. Velleso, Ivar Paljak, Aleksander Raudsepp, Joosep Tiitso, Henno Jänes, Madis Üürike, Ants Pallop ja Juhan Tork.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XIII (1960. aastal, 160 lk.)

Album XIII ilmus Seltsi 90-ndaks aastapäevaks. Selles Albumis on keskseks teemaks meie kodumaa tookordne olukord, eriti okupatsioonivõimude vägivald meie maa, rahva ja kultuuri vastu. Teemadest tuleks nimetada:

vil! Endel Krepp – “Eesti maa ja rahvas 1944-1959”,

vil! Konrad Reinhold Veem – “Eesti vaba rahvakirik okupantide ikestuses”,

vil! Theodor Künnapas – “Jooni Nõukogude Eesti kultuuri- ja koolielust”,

vil! Aleksander Warma – “Eesti Vabariigi poliitilisest ja õiguslikust alusest”.

Auvil! Ilmar Rebaselt on pikem teaduslik kirjutis teemal: “Õigusteadus tõe ja õiguse otsinguil”.

Auvil! Gustav Ränki kirjutis “Homo sapiens” sisaldab kultuuriantropoloogilise arutelu inimese olemusest ja kujunemisest.

Autoriteks on veel auvil! Aadu Lüüs, Elmar Ernst Anderson, vil!! Karl Urm, Madis Üürike, Ivar Multer,  ja J. Sikkar.

Vil! Jyri Korkilt on meeldejääv luuletus “Unelmad tääkide vastu”.
Toimetajad: auvil! Leo Urm ja vil! Madis Üürike(tehniline toimetaja). Eessõna on kirjutanud Leo Urm. Keeleline korrektor Margareta Kures. Albumi väline kujundus on vil! Eerik Haamerilt.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XII (1955. aastal, 154 lk.)

Album XII ilmus EÜS-i 85-ndaks aastapäevaks. Selle sisu kandvamaks osaks on meie välispoliitiliste sündmuste ja probleemide käsitlemine pöördelistel aastatel. Meie tookordsete välisesindajate ja välisministeeriumi juhtkonda kuulunud isikute poolt esitatud andmed on praegu suure ajaloolise väärtusega. Selles sarjas kirjutavad auvil! August Torma, saadik vil! Aleksander Warma, endine välisministeeriumi administratiivosakonna direktor vil! Elmar Kirotar, saadik vil! Hans Rebane ja auvil! Karl Aun meie esindustest USA-s 1939-1941. Selle haruldaselt mitmekülgse Albumi autoriteks on veel: auvil!! Aadu Lüüs, Artur Taska, Gustav Ränk, vil!! Johannes Tork, Oskar Mänd, vil! Herbert Salu, A. Saareste, Endel Krepp, Ervin Pütsep j.t. Saate on kirjutanud toimetaja vil! Oskar Mänd, ülejäänud toimetus on rohkearvuline ja esindatud mitmetest Seltsi koondustest: auvil! Artur Taska, vil!! Armin Tuulse, Mikk Põlde, Ervin Pütsep, Gunnar Krooni – Stockholmist, vil!! Harald Parrest ja Arnold Johannes Raag – USA-st, tehniline toimetaja vil! Kaarel Eerme Torontost ja keeleline korrektor vil! Alfred Kurlents Montrealist.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XI (1940. aastal, 166 lk.)

Album ilmus Seltsi 70-ndaks aastapäevaks. Selles võiks esile tõsta järgmisi huvipakkuvaid kirjutisi:

auvil! Jaan Tõnisson – “Euroopa föderatsiooni idee”,

vil! Artur Heinrich Luha – “Omakultuurist ja selle ülesandeist”,

vil! Ferdinand Linnus – “Omakultuuri harrastustest olevikus ja minevikus”,

vil! Jaan Roos – “Raamatuhuvi rahva kultuurimeelsuse tähistajana”,

vil! Andrus Kustas Saareste – “Isiksus ja keel”,

vil! Armin Tuulse – “Eesti osa põhjamaade moodsa kunsti ajaloos”,

vil! Johannes Hüsse – “Loodusvarade tähtsusest meie majanduselus”,

vil! Paul Reim – “Rahvas ja metsamajandus”,

Artur Grönberg – “Majanduslik rahvuslus”.

Seega on see album eestkätt pühendatud meie rahvusküsimuse ja probleemide käsitlemisele, sest “millest süda muretseb, sellest keel kõneleb”, – vaatamata kuidagi püstihoitud optimismile, oli aga lootuse loori taga juba selgesti nähtav marksistliku suurmõrvari, Jossif Stalini, hirmuäratav kuju.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album X (1934. aastal, 182 lk.)

Ilmus eeskätt sini-must-valge lipu 50. juubeli tähistamiseks. Sellele on väga sisurikka saatesõna kirjutanud auvil! Johan Kõpp. Värvide ja lipu saamisloost leidub põhjalik ajalooline ülevaade vil! Aleksander Vaiglalt, käsitledes sini-must-valge ainelist luulet ja ka ajaloolises järjestuses. Auvil! Aleksander Mohrfeldt, kes ajaloolise lipu loojaist ja pühitsejaist ainsana sai kaasa elada 50. juubeli tähistamise, kirjutab selle saamispäevade mälestusi, ning V. Johanson kirjutab Aleksander Mõtusest, sellest tulisest rahvuslasest ja esimesest sinu-must-valge pärast kannatajast. Rahvuskultuurilisi kirjutisi mitmetelt aladelt on järgnevatelt autoritelt: vil!! Ilmar Tõnisson, August Saareste, Hugo Bernhard Rahamägi, Rudolf Johannes Paris, V. Johanson, Gustav Vilberg (Vilbaste), Emil Martin Päss ja Aleksander J. Rammul. Albumi toimetusse on kuulunud vil! Artur Luha, auvil! Gustav Ränk ja vil! Eerik Suurväli.

Albumit saab lugeda DIGAR-is SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album IX (1915. aastal, 56 lk.)

Selle kodumaa tundmaõppimise osakonna ülesandel toimetanud vil! Villem Ernits. See käsitleb tervikuna rahvusküsimust kolmes järgnevas kirjutises: vil! Villem Ernits “Rahvusfilosoofilisest ilmavaatest”, vil! Johannes Aavik “Rahvuslik tunne Eestis” ja vil! H. Ruus “Rahvus ja klass”.
Toimetajana lausub Albumi lõpposas, et ärevate sõjaolude tõttu on raskusi olnud kaastöö saamisega. Oli olnud kavatsus kirjutada rahvuse olemuse kohta, rahvusliku kasvatamise üle meie vanavara alusel, meie ärkamisaja rahvusluse kohta jne. “Kõige selle peab edaspidiseks jätma – need mõtted ei vanane, ometi tulevad kord ajad pärast tuuli ja tormisid”.
Möödus siiski ligi 20 aastat, enne kui järgmises albumis nende probleemide juurde asuti.

Album lugemiseks allalaetav SIIT

* * *

See jäi ka viimaseks Albumi väljaandeks enne iseseisvuse perioodi. Arvustusi ilmunud albumite kohta avaldati 1. numbrist alates ajalehtedes ja ajakirjades. Need on peaaegu sajaprotsendiliselt positiivsed ja hindavad. Auvil! Artur Taska oma avaldamata käsikirjas toob esile järgmist:

“Tolleaegne Postimees kirjutab “tähtsast raamatust” ja mainib muu hulgas, et esimest korda on Eesti rahva õpetatud mehed ja ülikoolis studeerinud pojad kokku heitnud ja ilusa raamatu kirjutanud” (Postimees nr 142, 9. dets. 1889). Kuid mitte ainult kodumaal vaid ka kaugemal leiavad Seltsi albumite ilmumised suurt, hindavat tähelepanu, eriti meie vennasrahva soomlaste juures.

Eelkirjeldatud albumite autoritest on suurem osa neid, kes meie rahvuslikus ajaloos on jätnud kustumatud jäljed.

Selle ajajärgu kirjanduslikust tegevusest on veel põhjust esile tuua 1896. a. ilmuma hakanud kalendrit “Sirvilaud”. Sellel oli kohe alguses suur menu ja esimene aastakäik 1897. a. 6000 eksemplari müüdi läbi ühe kuu jooksul. Juba järgmisel aastal trükitakse seda 15 000 eksemplari ja aastast 1902 ja edaspidi 25 000 eksemplari. See oli peale kalendaariumi mõeldud “rahva üldteadmiste laiendamiseks” ning sisaldas populaarteaduslikke kirjutisi, juhatusi ja nõuandeid peaaegu kõikidelt elualadelt, eriti põllumajanduse osas. “Sirvilauad” jäid kauemaks ajaks silmapaistvale kohale eesti rahvuslikus kirjanduses. Kõige rohkem kirjutisi on vil! Villem Reimanilt eneselt, samuti auvil! Johann Kõpult. “Sirvilaudade” väljaandmine lõppes 1920. aastal.

* * * 

Nagu juba märgitud oli iseseisvuse ajal Seltsi kirjanduslik tegevus arusaadavatel põhjustel märgatavalt tagasihoidlikum ja albumeid ilmus sel perioodil vaid kaks.

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album VIII (1910. aastal, 112 lk.)

Album on vahepeal moodustatud loodusteaduste osakonna väljaanne. See on tervikuna loodusteadusliku sisuga ja pühendatud Darwini 100. sünnipäeva mälestuseks.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album VII (1902. aastal, 224 lk.)

Album on pühendatud Alma Materile saja-aastase tegevuse tähistamiseks. Auvil! Johann Kõpp käsitleb oma kirjutises “Kodumaa Ülikool” talle omase põhjalikkusega Tartu Ülikooli arengut 100 aasta jooksul. Ta alustab aga ajaloolise ülevaatega alates ülikooli saamisloost 1632. a. ja tema tegevuse eri perioodidest: Academia Gustaviana nimetuse all Tartus 1632-1656, Academia Gustavo-Carolina 1690-1699 Tartus ja 1699-1710 Pärnus ning 1892 uuesti avatuna Tartus. Seega paljastab ta ka, kuidas Tartu Ülikooli tõelist vanust ja ajalugu Vene võimude poolt püütakse sihilikult valesti käsitleda. Aga igasuguste ajalooliste faktide otsese võltsimise tunnistajateks oleme ka tänapäeval, olenemata sääl valitsevast režiimist.
Selles sisurikkas numbris leidub pikem keeleteaduslik töö auvil! dr. Jakob Hurdalt line- ja lik-lõpulistest sõndadest, auvil! Oskar Kallaselt “Soome kirjanduse sündimisest”, vil! Karl Menningult “Eesti näitekirjanduse ajalugu”, vil! Olav Sillalt “Johann Philipp von Roth”, kes on meie esimese kihelkonnakooli asutaja Kanepis 1805.
Ka on selles numbris üks ilukirjanduslik pala auvil! Jaan Tõnissonilt.
See jääb ka viimaseks vil! Villem Reimani poolt toimetatud Albumiks. Tema tervis halveneb ja 1917. aastal sureb see meie rahvusliku elu üks silmapaistvamatest suurkujudest, 56 aasta vanuses.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album VI (1901. aastal, 97 lk.)

Ka Album VI on ilmunud vähemas mahus, kuid see on väga huvitava sisuga. Selles leidub kõigepealt pikk ja väga põhjalik kirjutis Eesti ajakirjanduse ajaloost, mis peaks olema väärtuslikuks allikmaterjaliks meie ajakirjanduse ajaloo käsitlemisel. Selle kirjutise järgi võiks Eesti ajakirjanduse esimeseks katseks pidada 1766. Aastal õpetaja August Wilhelm Hupeli  poolt väljaantud arstiteaduslikku ajakirja “Lühike õpetus milles kõiksugu inimeste ja lojuste arstimid teada antakse – kõik maarahva hääks”. See oli saksakeelse arstiteadusliku nädalalehe eestikeelne tõlge, mida Põltsamaa arst dr.med. O. Vilde toimetas.
Teise katsena nimetatakse 1806. a. Põlva õpetaja Oldekopi ja Kanapää praost Rothi poolt väljaantavat “Tarto-ma rahva Näddala Leht”. Seda on ilmunud raamatu kaustas 52 numbrit. 1824 jäi leht väliste takistuste tõttu ilmumata ja 1825 järel lõplikult seisma. Seejärel kestis üle 30 aasta, enne kui hakkas ilmuma vil! Johann Voldemar
Jannseni “Pärnu Postimees” 1857. aastal ning samaaegselt Adalbert Hugo Willigerode poolt toimetatud “Tallorahva Postimees” Tartus.
Kirjanduse alalt kirjutab vil! Villem Reiman Kristjan Jaak Petersonist luuletajana.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album V (1900. aastal, 97 lk.)

Selles kirjutab vil! Villem Reiman ärkamisaja tegelasest Jaan Jungist, kes külakooli õpetajana iseõppimise teel on omandanud korraliku haridusliku taseme ja vallanud hulki keeli. Ta on tegelenud paljudel aladel, tema elutööks kujuneb aga Eesti muinasaja uurimine, kus ta hoolsa kogumise ja väljakaevamistega saavutas tähelepandavaid tulemusi, mis on avaldanud tema kaheandelises töös “Muinasaja teadus Eestlaste maalt”. Oma muinasteadusliku raamatukogu ja järelejäänud käsikirjad on ta pärandanud EÜS-ile. Ajaloo alalt on sellel Albumis kirjutis: “Läänemere soomlastest nende iseseisvuse ajal”.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album IV (1899. aastal, 208 lk.)

See on pühendatud F. R. Faehlmanni 100. sünnipäevaks. Tema elukäigust ja elutööst kirjutab vil! Villem Reiman. Kirjanduse alalt on üks kirjutus Lydia Koidula isamaa laulikuna ja teine ühest unustusse jäänud luuletajast, Juhan Weitzenbergist. Tuntumad tema loomingust on “Laksi Tõnise laul” aastast 1861 ja “Vana opmani nutulaul” 1864. Ajalooliselt huvipakkuvad selles Albumis Eesti Aleksandri kooli organiseerimise ja saamise lugu ning ülevaade Kaarma seminari 25-aastasest tegevusest.
Üldiselt on selle Albumi sisu kesisem eelmistega võrreldes, vähemalt praegusaja huvide seisukohast.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album III (1895. aastal, 213 lk.)

Ka Album III on väga rikas ajalooliselt huvipakkuvate kirjutiste osas. See on pühendatud lauluisa F. R. Kreutzwaldi mälestuseks. Peale vastava luulepühenduse on esmatrükina ära toodud paar Kreutzwaldi õnnesoovilaulud oma tuttavate perekondlikkude sündmuste puhuks, niisugune õnnitlusviis tol ajal nähtavasti moes oli. B. G. Foresliuse 200. surmaaastapäeva mälestuseks kirjutab vil! Villem Reiman tema elutööst ühenduses tolleaegse koolikorraldusega.

Väga huvitavaks kirjutiseks, eriti juristidele, tohiks olla “Vana Liivi talurahva õigus”. See olevat väike seaduseraamat, mille üks käsikirjades talletatud Tallinna rüütlikogu arhiivis. Eestikeelses tõlkes on see järgmise pealkirjaga: “See on ilmalik õigus, mis Liivimaa piiskopi isand ja Jumala rüütlid ja vanemad liivlased on kokku seadnud talurahva õigusest, nagu seda Liivimaal kombe järgi peetakse.” Millal see seadus on kirja pandud ja millal kehtinud, selle kohta on lahkuminevaid arvamusi. Mõned uurijad peavad seda 13. sajandi sünnituseks, mõned hilisemaks.

Huvitavad võiksid olla selles seaduses ettenähtud süüteod ja karistusmäärad. Surmanuhtlus on ette nähtud kuuel juhul: vägistamise eest, maavalitseja kümnise varastamise eest, röövimise eest teel üle 6 penni väärtuses, röövimise eest toas või kirikus samas väärtuses. Kõikidel juhtudel on karistuseks poomine, kuna röövmõrva eest karistatakse rattal surmamisega ja nõidumise eest on tuleriidal põletamine. Inimese tapmise eest on rahatrahv 40 marka, seega kergemini karistatav kui harilik röövimine. Ajaloo valdkonnast tuleks selles Albumis nimetada prof. Yrjo Koskineni 1867. aastal ilmunud kirjutist “Liivlaste muinasajast Liivimaal”, teiseks vil! Jakob Ilvese kirjutis “Suur Eesti mäss 1343-45” ning vil! Villem Reimani kirjutist “Kuidas priius meile tuli”, käsitledes 1918. a. seaduse tekkimist ja selle rakendamist. Ta lõpetab oma kirjutise sõnadega “peaks kõigevägevam ja armuline Jumal kui ükskord Liivimaal priiuse 100 aasta juubelit peetakse, kõik need rõõmsad ja õndsad lootused, millest siin juttu on olnud, täide laskma minnakse”.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album II (1894. aastal, 229 lk.)

Album ilmus samuti vil! Villem Reimani toimetusel. See sisaldab kõigepealt pühendusliku ülevaate eesti keele uurija Eduard Ahrensi tööst, kelle kohta artikli autor ütleb: “Nagu Iisraeli esimene kuningas Saul tervest rahvast pääjagu pikem oli, nõnda ulatub esimene uue aja grammatikust Eduard Ahrens teistest keele-uurijatest üle.” Ta lisab, et Ahrensi töö on olnud selleks aluseks, millele hilisemad eesti grammatikud Wieldeman, auvil! Hurt, vil! Mihkel Veske, auvil! Karl August Herman ja teised on edasi ehitanud.

Ajalooliselt huvipakkuvaks on selles Albumis auvil! Oskar Kallase kirjutis “Mis võõrad aasta 250 eest meie maast ja rahvast arvasid”, kus ta esiteks refereerib Adam Oleariuse reisikirjeldusi aastast 1633, kes Holsteini hertsogi Friedrich III saatkonnas oli kaasa teinud külaskäigu Moskva tsaari juurde ja kuna teekond oli teostunud läbi Eesti- ja Liivimaa, siis kirjeldab ta 1647. aastal ilmunud 800-poognalises teoses võrdlemisi üksikasjalikult ka Eesti maad ja rahvast, ta käsitleb maa vallutamist ordu poolt, eestlaste rahvariideid, pulma- ja ebausukombeid, samuti ka pärisrahva õiguslikku olukorda.

Selles Albumis tuleks veel esile tõsta Reimani kirjutist “Eesti kirjanduse hommikul”, kus ta käsitleb kahte vanemat eestikeelset ürikut. Nimelt oli Tallinna linna arhivaar Gottfried von Hansen 1893 Tallinna raekojast leidnud või avastanud “Liivi talurahva õiguse” eestikeelse tõlke osad, mis arvatakse pärinevat 16. sajandist ja peaks olema seega vanemaks eestikeelseks ürikuks. Selle seaduspõhjalikum analüüs leidub jürgmises Albumis, kuid ühenduses eestikeelse tõlke avastamisega kirjutab Villem Reiman muu hulgas järgmist:

“On kerge mõista, mis tarvis see Eesti keelde on ümber pandud, nimelt Eesti soost kohtumõistjate ehk “õiguse leidjatele”. Ekslik on arvamine, nagu oleks meie rahvas sakslaste siiatulekul kohe vabaduse kaotanud. Kui ka poliitilised õigused võeti, siis jäi neile esiotsa siiski täielik priius iseenese ja oma varanduse üle. Isegi maa omandamise õigus ei kadunud. Kui vabad mehed maksid nad nuhtluse korral raha ja võtsid osa kohtumõistmisest.”

Oma kirjutise teises osas “Esimene Eesti soost kirjamees” käsitleb ta kahte ürikut, millede autoriks on Puhja Köster Käsu Hans, kelle nn. nutulaulu “Tartu hävitamine” (1708) meiegi veel koolis õppisime.

Album on lugemiseks allalaetav SIIT

Eesti Üliõpilaste Seltsi Album I (1889. aastal, 232 lk.)

Ilmus 1889. aastal vil! Villem Reimani toimetusel ja see on pühendatud “Eesti elu äratajale ja kulla kaevajale” dr. Jakob Hurdale 50-daks sünnipäevaks. Selles on ka vastav luuletervitus EÜS-i nimel. Ka Albumi sisu on peamiselt pühendatud muinasvara korjamisele ja korjajatele. Reiman alustab pikemat kirjutust “kulla kaevajad” Kalevipoja tsitaadiga, et kui oli “sõda sõudemaies, vaenuvanker veeremaies”, siis Kalevipoeg mattis määratu varanduse mullapõue, et siis kui vaba põlv looja läks ja õnnetuse öö algas, mattis eesti rahvas oma kallima vara oma rahva sooja põue, sulges selle oma tuksuvasse südamesse, kus see alles hoiti ja põlvest põlve edasi kanti, sest see oli rahva ainus vara, ainukesed riismed paremaist päevist.

Selle vara taaskogumist käsitleb Villem Reiman kolmes eri ajajärgus.

Esimeses ajajärgus, 17. ja 18. sajandil, tegelevad võõrast rahvusest kirikuõpetajad, kellede sihiks aga ei ole seda säilitada, vaid sihiks on seda hoopis kõrvaldada ja välja rebida rahva südamest kui ebausu ajajärgu kahjustavat jäänust.

Teises ajajärgus käsitleb Reiman muinasvara kogumist peamiselt Faehlmanni ja Kreutzwaldi poolt, kes küll mõistsid, et meie rahval “põhjatu varandus olemas on”, mida nad aga ei talletanud nagu nad vara leidsid, vaid kui kunstiosavad kullasepad on nad nõnda silunud, mõnda joonistanud, mõnda välja praakinud, teist juurde lisanud, nagu nende ilutunne seda nõudis.

Auvil! Jakob Hurdaga algab kolmas ajajärk, kus muinasvara kogumisele asutakse süstemaatiliselt ja kindlate eeskirjade kohaselt, kus peanõudeks oli orginaalsuse säilitamine ilma muutmisteta ja silumisteta. Jakob Hurda ja tema kaasaegsete ning järglaste suure ennastsalgava töö tulemusena säilitati meie esivanemate muinasvara, eriti rahvaluule osas, sellises ulatuses ja mahus, mis on ainulaadne terve maailma ulatuses.

Auvil! Oskar Kallas kirjutab humoristlikke isiklikke mälestusi ja kogemusi kogumisretkelt. Auvil! Matthias Johann Eisen käsitleb pikemas kirjutises meie esivanemate usundi ja jumalate küsimust.

Selles kui ka järgmistes Albumites leidub rohkesti ka ilukirjanduslikke palasid, nii tõlkeid kui algupärandeid. Luuletusi on eriti vil! Martin Lippult ja vil! Jaan Bergmannilt.

Kuigi esimese Albumi sisuline õnnestumine hoogu annab järgmise ettevalmistamiseks, möödub siiski ligi viis aastat, enne kui uus number ilmub. Auvil! Johan Kõpp Seltsi ajaloos nimetab selle viivituse peamiseks põhjuseks vil! Villem Reimani, kes oli Seltsi Kirjanduskomisjoni hingeks, politsei valve all olekut, mis takistas tal vaba liikumist ja asjade korraldamist.

Albumit saab lugeda DIGAR-i kaudu SIIT