Toeta projekti!
uudisedVaata ringi!EhitusKes mida teeb?ajalugutoetamineEÜSi veebFINENG

 




Toomas Hiio

Vanemaid Euroopas

EÜS oli ja on üliõpilasorganisatsioon. Vanim eesti, nagu kõik teame. Tänapäevani püsinud üliõpilasorganisatsioonide seas on Selts keskealine. Euroopas on palju neid, mis on asutatud varem ja veel rohkem on neid, mis asutati hiljem. Seltsi maja aga on vanimate hulgas. 

Ka Saksamaal ja Austria-Ungaris oli üliõpilasorganisatsioonide oma majade ehitamise kõrgaeg 19. saj viimane veerand ja 20. saj algus. Varem oldi üürikortereis ja/või kõrtside selleks üüritud sakstekambreis; ja kõrtse oli ja on igas ülikoolilinnas palju. Tartus ehitas esimesena oma maja korporatsioon Estonia – aastatel 1883-1885. See maja kuulub praegu Rotaliale. Livonia maja Veski tänaval valmis kümme ja Neobaltia oma Kastani-Näituse nurgal kakskümmend aastat hiljem. Esimese eesti korporatsioonina sai oma maja valmis Sakala, veel enne I maailmasõda.

Majad hakkavad kerkima

Majade ehitamine nii Saksamaal kui Tartus sai võimalikuks pärast vilistlaskogude tekkimist. Eluaegne kuulumine korporatsiooni oli veel 19. saj keskel formaalne, sidet oma korporatsiooniga pidasid ülikoolist lahkunud mehed kuni oma korporatsiooni tagatisel võetud võlgade tagasimaksmiseni. Aumees maksis võlad ja mitte-aumehed olid rukitud.

Elatustaseme tõus 19. saj keskel ja raudtee tõttu suurenenud liikumisvabadus võimaldasid vanadel bur?idel odavalt ja vaevata külastada oma õpingulinna, kohata vanu sõpru ja noori mehi, kes kandsid samu värve. Hakati suurejooneliselt aastapäevi tähistama, mis on mõnikord veel müütilisema taustaga kui Seltsi Kalevipoja-õhtu. Nooremate korporatsioonikaaslaste seast leiti kindlaid mehi vabadele ametikohtadele. Euroopa oli liberaliseerunud ja riigivõimud ei pidanud seda enam salaseltsluseks, et omal ajal keelatud või vähemalt ametlikult lubamata ühingutesse kuulunud mehed aeg-ajalt koos käisid ja oma värvide nüüd juba enam-vähem legaalselt toimetavate pärijate seltsis õlut jõid. Kuid see on juba üks teine lugu.

Selts asub tegevusse

Seltsi maja ehitamine otsustati tõenäoliselt 29. augusti/11 septembri 1900. a vilistlaste koosolekul. Maja krunt osteti Tähtvere mõisalt, 19. oktoobriks/1. novembriks oli ostuleping tehtud. Novembris saadi arhitekt Georg Hellatilt nõusolek maja projekti tegemiseks, 1901. aasta veebruaris otsustati, et ehitus tellitakse ehitusmeister J. Teas’elt. 

21. augustil/3. septembril 1902. a peeti majakomisjoni koosolekut juba valminud Seltsi majas.

Majakomisjoni viimane koosolek toimus 17./30. septembril 1902. a. 1920./1930. aastate vahetusel ehitati Seltsi majale juurde praegune saali osa, ümberehituse projekti tegi vilistlane Artur Kirsipuu.

Kontvõõraste käes

Seltsi maja oli Seltsi käsutuses kuni 16./17. juunini 1940. a, kui Eestisse tungis Punaarmee, mille käsutusse anti ka Seltsi maja – veel enne nn “juunipööret”. Seltsi vara evakueeriti vilistlaste kortereisse ja Eesti Rahva Muuseumi. Aasta hiljem, 14. juuni 1941. a öösel, oli Punaarmee okupeeritud Seltsi maja küüditajate staabiks. Saksa okupatsiooni ajal oli maja Saksa sõjaväe käsutuses. Pärast Teise maailmasõja lõppu kasutati Seltsi maja saali võimlana, 1950. aastatel paigutati majja Tartu Ülikooli sõjalise algõpetuse kateeder, 1950. aastate teisest poolest kuni 1974. aastani oli majas Tartu Ülikooli arvutuskeskus. Pärast kapitaalremonti anti maja samal aastal Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna käsutusse, mille kateedrid olid majas kuni Seltsi taastamiseni Tartus ja ka mõned aastad pärast seda.

1991. a 5. aprillil tagastati Seltsi maja Eesti Üliõpilaste Seltsile – niivõrd, kui see tolleaegses seadusandlikus vaakumis võimalik oli. Hiljem, seoses õigusvastaselt võõrandatud omandi restitutsiooniga Eestis, taastati kinnistu ja maja Seltsi omandisse ka uute Eesti seaduste järgi.

Milleks Seltsile maja?

Miks ehitati üliõpilasorganisatsioonide majad, miks ehitati Seltsi maja ja miks meil seda maja täna vaja on? Majad ja Seltsi maja ehitati selleks, et õppivatel kaasvõitlejatel oleks koht, kus olla. Organisatsioonid, millel maju pole, ei ole olnud nii tugevad, kui majadega Seltsid ja korporatsioonid. Organisatsioon võib olla ilma majata, aga majaga organisatsioon on tugevam ja järjepidevam. Teiseks, maja on ka selleks, et oleks koht, kus elu lõpuni mõnus koos käia oleks. Ning kolmandaks, tänaseks on meie majast saanud peaaegu samasugune sümbol, nagu on seda auväärne auvilistlaskond.

Pingutus algusest peale

Mõnikümmend tuhat maa ja ehituse eest makstud rubla olid 20. sajandi alguses Seltsi sajakonnale liikmele ja vilistlasele jõukohased. Seltsi maja oli umbes kümme korda kallim kui talu. See oli umbes kümme arsti, kirikuõpetaja, advokaadi või ametniku aastapalka.

Kuid Seltsi asutajad ja 1880.-1890. aastate mehed olidki saanud kümneteks kirikuõpetajateks, arstideks, apteekriteks ja advokaatideks, kellele majanduslikult kosunud eestlaskond tagas töö ja leiva. Muidugi oli ka neid, kes Eestis tööd leidmata “Venemaale mõisavalitsejaks” läksid. Need mehed olid mõnikord jõukamadki ja post toimis ning rongid käisid. Ja Selts oli südames ja meeles.

Ring on täis

Täna maksab maja remont umbes sama palju kui ehitamine omal ajal – 10 talu. Sama suur on ka eeldatav majanduslik jõupingutus liikme kohta. Teisiti on, et selleks, et see saaks sama suur olla, on meid 5 korda rohkem. Talu enam keskmine arst, advokaat ja riigiametnik aastapalga eest ei osta, talud ja majad on 100 aasta jooksul paremaks ja töö kallimaks läinud. 10 aastaga on taastajad ja 1990.-te mehed saanud sajakonnaks arstiks, advokaadiks, õpetlaseks, riigiametnikuks, sekka ka mõni ärimees, kellele majanduslikult kosunud eestlaskond tagab töö ja leiva. Eesti riigi ja rahva saatuse tahtel on pooled vilistlased siiani “Venemaal mõisavalitsejaiks”.

Panus tulevikku

Täna peame oma maja remontima sama asja pärast, mille pärast ehitati. Et oleks koht, kus kaasvõitlejail oleks mõnus olla iga päev – ja vilistlastel rohkem – Seltsis käia. Otsused on juba tehtud, üksikküsimuste lahendamiseks sihtasutuski moodustatud. Ehkki raske, on see investeering tulevikku, nagu nooremale kaasvõitlejale välja tehtud õlu.

     
    

                                                                      © Eesti Üliõpilaste Selts 2001-2002

                                                                             maja100@eys.ee